Mats Soomre kommentaar-artikkel Directoris.

 

Kui ma saadan oma lapse liiklusse, siis on mul ju õigus eeldada, et kõik järgivad liikluseeskirju. Aga kui paljud meist sõidavad linnas 50 km tunnis? Pigem ikka 55, kui mitte 65. „Kõik sõidavad ju nii,“ kõlab tüüpvastus. See olevat üldine taust või norm.

 

Miks on nii, et liikluseeskirjade vastu eksimine on justkui normaalne, aga näiteks raamatupidajalt eeldame, et tema peab raamatupidamise reegleid karvapealt täitma? Ja kas võib otsida seost, et raamatupidaja, kes rikub liikluseeskirju, kannab ka palkasid üle nii umbes pluss-miinus 10%?

Usun, et siin puudub vähemalt üks-ühene suhe. Aga tõsi on see, et ühe või teise riigi liikluskultuur näitab vägagi täpselt, kuidas selles riigis asju aetakse.

 

Kasutan oma koolitusel tihti näiteid just liiklusest – see on nagu lakmuspaber, kuidas inimesed käituvad. Kas nad on viisakad või suruvad end iga hinna eest jõuga läbi; kas nad hoiavad pigem reeglitest kinni või rikuvad neid; kas nad püüavad olukorda pigem rahulikult analüüsida või oma õigust maksma panna.

Nii liikluses, kui tihti ka mujal on probleem järgmine:

Ø      Me teame, kuidas tegutseda või käituda

Ø      Me oskame seda teha

Ø      Kuid teeme seda siis, kui kontrollija (politsei või boss) meid jälgib!

 

Tahan öelda, et me oleme siin Eestis juba väga hästi koolitatud juhid, me teame, kuidas peaks asju tegema. Aga ometigi ei tee me sugugi mitte alati õigesti. Liiga palju on jonni, liiga palju teeme väiksemaid või suuremaid vigu.

Ega enamasti ei juhtugi sellest midagi hullu. Aga nagu ütleb klassikaline süsteemiteooria: kui negatiivsed ja positiivsed mõjutajad on tasakaalust väljas, siis ükskord juhtub midagi väga ebameeldivat. Siis juba ühe väikse tegemata asja pärast.

 

Meredith Belbin, kelle õpetust ma oma koolitustel kasutan, ütleb, et probleem ei ole mitte inimeses, vaid inimeste hulgas. Kui me oleme kolmekesi ja keegi pole pahatahtlik, siis on igal juhul võimalik ühisele kokkuleppele jõuda. Aga kuidas jõuda kokkuleppeni, kui ettevõttes on 300 inimest?

Sama on vigadega. Tallinnas oli kümme aastat tagasi nii vähe autosid, et kui tegid ühe vea või isegi kaks-kolm viga, siis ei juhtunud midagi. Nüüd ei klaari aga süsteem vigu enam ära. Ühe eksimuse saate ehk andeks, aga mitte rohkem – siis on avarii.

Organisatsiooni kasvades tekib seal summaarselt nii palju vigu, et süsteem tervikuna ei suuda nii palju vigu taluda. See on nagu merre voolava reoveega: kui selle hulk ületab kriitilise piiri, siis mere isepuhastusvõime ei tule ühel hetkel sellega enam toime.

 

Mida siis sellises olukorras teha? Alustuseks tuleb mõnedes tähtsamates käitumisreeglites kokku leppida.

Aga sellest ei piisa, et juht midagi tahab, öeldes, et nüüdsest on nii. Sellises olukorras tuleb oma inimestele öelda, millega on tegemist, kust see mõte on tulnud, kuhu sellega välja jõuame. Muidugi ei ole see lihtne, sest inimesed on ju lõpmata erinevad. Mõnele inimesele peadki ütlema, et mine sinna ja too seda. Teise jaoks on selline käsutamine agressioon. Ühe jaoks on see täpsus, teise jaoks mõttetu norimine. Parafraseerides lauset „Alati on mõistlikum minna ebatäpselt õiges sunnas, kui minna täpselt vales suunas”, võib öelda, et ühel on suunda vaja ja teisel jälle täpsust.

 

Teate, kus on juhil kõige parem suhtlemiskogemusi omandada? Mõistagi kodus! Kui oled suutnud kodus lapsi motiveerida, siis saad iga meeskonnaga hakkama!

 

Ja lõpuks üks näide, kui palju loeb kokkuleppimine reeglites.

Ilmselt teab igaüks olukorda, kus võõras linnas on mees autoroolis ja naine loeb kaarti. Vahel sõidetakse valesti ja siis juhtub igasugu asju.

Kord sattus kaks abielupaari autosse nõnda, et mehed istusid ette ning naised tagaistmele. Tuli aeg pöörata – ristmik läheneb! – aga kaardilugeja on kõrval vakka. „Kuhu, ma kurat nüüd…”, käratas mees, siis aga märkas, et kõrval polegi tema abikaasa. „Oops! Ole hea, ütle, kuhu ma pöörama pean,” küsib ta viisakalt!

Meie peres on sellises olukorras kasutusel kolm reeglit:

·        Lepitakse kokku, kuhu üleüldse tuleb sõita

·        Sõitmisel peab kaardilugeja ütlema selgelt ja kindlas kõneviisis, kuhu tuleb sõita või pöörata (Keelatud on väljendid ”Varsti võiks ära pöörata”, või „Ära sinna mine!”)

·        Teiseks, juht ei kobise ega õienda vaid teeb seda, mida kaardilugeja ütles. Juht võib anda sõbralikult informatsiooni, kui ta midagi uut avastas.

·        Kui oleme läinud valesti, siis pole hullu ja hakkame otsast peale kas siis tagasipöördega või uue tee leidmisega. Rahulikult!!!

Me jõuame kohale niikuinii – teeme siis selle kohalejõudmise parem mõnusaks kõigile osapooltele!

Vaat sellepärast tulebki asjades kokku leppida. Aga kõigepealt lepime kokku, et panete autos alati turvavöö kinni. Ka taksos. Ja takso tagaistmel.

Siis saame juba kokku leppida ka järgmistest asjades.